TÕNU LINDVET sai Kuusalu valla aukodaniku tunnistuse oma sünnipäeva

Pilt: Kauaaegne rahvatantsujuht, Kuusalu valla aukodanik TÕNU LINDVET koos oma õpilastega Kolga segarühmast ja nende lastega.

Pilt: Tantsupidude üldjuhid ILMA ADAMSON ja NIINA RAADIK õnnitlevad sünnipäevalast TÕNU LINDVETTI.

Pühapäeval, 20. mail oli Kuusalu valla vastsel aukodanikul, kauaaegsel rahvatantsujuhil TÕNU LINDVETIL 66. sünnipäev.

Kolga segarühm, Kuusalu rahvatantsurühm Kabujala­kesed ning naisrühm Viimikud korraldasid sel puhul rahvamajas tänukontserdi, kuhu olid kutsutud sõbrad, kolleegid ja õpilased. Sünnipäevalapsele anti peol üle Kuusalu valla aukodaniku tunnistus ning märk.„Kui palju kordi on Tõnu Lindvet korraldanud teistele kontserte ja pidusid, nüüd on võimalus teha seda talle,” juhatas teadustajana peo sisse Kabujalakeste juht Rein Kippar.Kontsert algas ja lõppes Kolga segarühma tantsudega. Esinesid veel Viimikud, Kabujalakesed, Kuusalu kooli õpilaste tantsurühm ja laulupoisid ning ansambel Kuusealused.

Toodi lilli ja kingitusi, öeldi tänusõnu ja sooviti jõudu ning tervist. Tõnu Lindvet lisas mõne iseloomustava lause ja kiituse enda poolt ka paljude õnnitlejate kohta.Kuusalu aukodaniku tunnistuse ja märgi andis Tõnu Lindvetile üle vallavanem Kalmer Märtson. Ta luges ette vallavolikogu 25. aprilli otsuse aukodaniku tiitli omistamise kohta ning ka auaadressile kantud teksti: „Kuusalu keskkooli õpetaja, kelle pikaajaline ja laiahaardeline tegevus kultuuriedendajana on toonud Kuusalu vallale au ja kuulsust nii kodu kui ka välismaal.”Kui pärast kõnesid ja etteasteid anti sõna sünnipäevalapsele, lausus ta: „Tähtis pole mitte see, mis on olnud või mis tuleb, vaid see, mis on praegu,” ning lõpetas tantsukeeles – esitas mõned tantsusammud.

Näitleja, tantsija, vingerpussimees

Kuusalu valla aukodanik, õpetaja Taavi Esko alustas oma poisteansambli esinemist sõnadega: „Tean, et peale tantsu armastab Tõnu ka laulu.

Elu sundis, pidi ise oma tantsijatele laulma. Ta laulab päris hästi ning on olnud ka kõva spordimees, on ratsutanud.”Menda Kirsmaa pöördus juubilari kui õpetaja poole: „Oled ikka öelnud, kui midagi tarka tahad leida, siis võta kätte Tammsaare. Sa oled kõigepealt kui Vargamäe Andres. Siis aga Oru Pearu – kaval, kange ja tundeline. Kord unistav noor Indrek, aga kindlasti iga päev Hundipalu Tiit, kes hindab kõrgelt eestlase haridust. Olid õpetajana kui näitleja – iga tund on uus vaatus pikas näidendis, igasse tundi tuleb erinev publik. Pead nad kõik endale kätte saama, siis sünnib ime.” Kuusalu kooli endine õppealajuhataja Kalju Rea meenutas: „Vahetundidel tegime lastega tantsu, mina võtsin akordioni, Tõnu juhendas.”Tõnu Lindvetti kui tantsu­õpetajat olid austama tulnud tuntud rahvatantsujuhid Ilma Adamson, Maie Orav, Niina Raadik ja Lembit Melles.Ilma Adamson: „Oled särav kullatera tantsuõpetajate seas.

Oled kasvatanud tantsijate taimelava, toonud juurde uusi tantsijaid ja tantsuõpetajaid. Mul on olnud kolm assistenti, üks neist on alati olnud Tõnu. Oled tantsupidudel staadionil abis olnud, žüriides istunud. Reisil õpib inimest tundma. Sa oled siiras, avameelne, otsekohene, õiglane.”Ta tänas Kuusalu valda: „Vähe on valdasid, kes oma kultuuriinimesi oskavad väärikalt austada.”Maie Orav lisas: „Meil on, mida meenutada. Meie noorus ja tants on kuulunud ühisesse rühma – Eesti rahvatantsujuhtide rühma.”Kolga segarühma tantsija, Tallinna Sadama juhatuse esimees Ain Kaljurand kõneles juubilarist kui tuntud vingerpussimehest: „Olen trennist koju läinud, vana kets kotis. Me tegime tempe vastu. Mäletan, kuidas kord Hiiumaal olime telkidega kadakate vahel ning varahommikul Tõnu tatsas ringi ja pahandas, kes ta püksid on lipumasti tõmmanud.”

Kolga tantsijad

Kolga segarahvatantsurühma juhendaja Karin Saarma: „Tulin rühma tantsima 1990-ndal aastal. Minust sai rühma juht sujuvalt, üleminek toimus mitme aastaga, viimased kümme aastat olen mina olnud rohkem vastutav. Tõnu Lindveti kõige suurem pluss on see, et ta oskab asju ette näha. Ta näeb alati sammukese või rohkem ettepoole. Temal oli alati tervik silme ees.”

Karin Saarma sõnul kujunesid Tõnu Lindveti bioloogiatunnid samal ajal ka kirjanduse tundideks: „Olin ta õpilane ka Kuusalu koolis. Ükski võrrand ei tulnud niisama, meile loeti igas tunnis katkendeid Tammsaare või mõne muu kirjaniku raamatust. Tõnu tunnid olid kui eluõpetus. Ka iga trenn algas tema mõtteteraga, ühe humoorika lausega pani ta kõik paika. Kui kedagi oli vaja korrale kutsuda, tegi ta seda nii peenelt, pika kaarega, et alles hiljem said aru.”Ta tõdes: „Tõnul oleks teinekord olnud kergem, kui poleks olnud tema uhkust.

Ta eneseuhkus on sadu kordi kõrgem, naljalt ta ennast käsutada või suunata ei lase. Silmakirjalikkust ta ei salli. Aga alati võttis ta häid nõuandeid kuulda. Samas on sirgeselgsus ja otsekohesus teda kogu elu ka aidanud. Tema juba alla ei anna, ta on võitlejahing.”Rühmas paarkümmend aastat tantsinud Kaupo Parve: „Need vingerpussid, mida me oleme hakanud nimetama „dünamoteks” ehk lühemalt „dünadeks” said alguse ühest Rootsi reisist. Üks meie tantsija sokutas Tõnule kohvrisse kaks telliskivi. Kogu tee rääkisime tempude tegemisest, vihjasime, Tõnu naeris meiega, kuid kohvrit lahti ei teinud. Tassis selle kõigepealt Tallinnas õe juurde, kuna ka seal ei avanud, siis sikutas koju Kuusallu. Alles kodus sai aru, millest olime kogu aeg rääkinud. Ja pärast seda läkski riukategemiseks, tõmmati püksid masti, mindi trennist kõikvõimalikud veidra asjad kotis.

Nüüd, kus Tõnu on haiguse tõttu kõrvale jäänud, on ta meie vaimne toetaja.”Ain Kaljurand: „Mul on naine mingid riided ka ära pesnud ja alles hiljem mõistsime, et need olid mu trennikotti sokutatud. Tõnu seda alustas, nüüd käib aina edasi.”Tõnu Lindvet iseloomustas Sõnumitooja palve peale Kolga rühma: „Sõbralik, väga töökas, ilmekas, tantsivad südamega. Nad on loomingulised, sageli oli nii, et mina mõtlesin ja nemad tegid juurde. Nad on kui suur pere, osadel juba ka lapsed tantsivad. Enamus on mu omad õpilased koolist. Neil on tore koos olla.”

ÜLLE TAMM